13. nädal

Selle nädala teema keskendus andmeturvele ja oli vaja valida üks IT-turvarisk ning analüüsida selle maandamist. Otsustasin valida sellise teema nagu pettused. Eeldan, et kõikide postkasti on ühel või teisel ajahetkel sattunud mõni teemakohane Nigeeria kiri. Kuna nendest on olnud palju juttu meedias, siis kohati tunnevad inimesed need kirjad on laia leviku tõttu ära. Seetõttu toimub pidev "arendus" uute pettuse skeemide välja mõtlemisel.

Olen see aasta lugenud mitmest erinevast pettusest: tagatiseta laenud, Tesla aktsiad , valearved. Iga kord olen imestanud ühtepidi inimeste lihtsameelsuse üle ja teisalt mõelnud, et hea, et eesti keele rääkijaid siin maailmas nii vähe on. Samas üks Äripäeva ariklis toodud näide (olemasoleva meilivestluse kaaperdamine) näitas, et oluline on ka oma arvutisüsteemi turvalisuse eest hoolt kanda.

Otsutasingi seetõttu keskenduda täpsemalt libaarvete näitele, sest summad, millest selle kaudu ilma on jäädud on suuremad. Üks põhjus on selleks kindlasi see, et ettevõtetel on enam rahalisi vahendeid kui eraisikutel ja aktiivne suhtlemine välispartneritega.

Tehnoloogia

Siia alla käivad kõik tehnoloogilised lahendused, mis aitavad ennetada arvuti pahavaraga nakatumist. Näiteks tulemüürid, viirustetõrje, piirangud töötajatele rakenduste allalaadimisel, usaldusväärne tarkvara, usaldusväärsed serveri teenuse pakkujad, tugevate paroolide seadmise kohustus, paroolide uuendamise kohustus,

Koolitus

Töötajate teavustamine erinevatest riskidest ja skeemidest, et nad oskaksid neid märgata. 

Töötajate informeerimine ettevõtte sisekorrast, protsessidest + nende muudatustest

Reeglid

Ettevõtte sisekorra reeglid, mis käsitlevad arvetel oleva teenuse/kauba tellimise kinnitamist, maksmisprotsessid. Lähtuda nelja-silma printsiibist. 

Protsessi loomine, et mis teha ja kellele teada anda kui on kahtlustus, et arvuti on pahavaraga nakatanud.

12. nädal

Tehnoloogilised lahendused, mis muudavad meie elu lihtsamaks ja mugavamaks ümbritsevad meid igal sammul. Seetõttu pole imestada, et elu kolib internetti - see on mugav. Kas aga kõikidele inimestele on see sama mugav ja lihtne, selle peale mõeldakse harvem.

Selle nädala teema keskendus lahendustele, mis aitavad puuetega inimestel kasutada mitmeid tänapäeva tehnoloogilisi lahendusi. Osadest nendest lahendustest olen näinud teleekraanilt kas siis filmidest või inimeste igapäeva elu kajastavatest saadetest, kuid teadmised nende kohta on siiski kesised.

Otsustasin tutvuda täpsemalt sellise vahendiga nagu punktkirjakuvar (braille display), sest ei olnud selle kohta varem kuulnud. Tegemist on seadmega, mis võimaldab punktkirja esitada dünaamiliselt. On olemas erineva suursega monitore, mis sobivad nii telefonidele kui arvutitele. Riistvara tõlgendab teksti punktkirjas ja vastavalt sellele liigutatakse nõelu.

Esmalt otsustasin tutvuda ka nende toodete hindadega. Sattusin leheküljele, kus nende hinnad algasid 2200 dollarist ja lõppes 7985 dollariga. Need olid küll erineva suurusega monitorid, kuid siiski ehmatasin neid hindu vaadates. Eeldasin, et sellised seadmed on kallid, aga ei osanud arvata, et need nii palju maksavad, sest tehnoloogia ei tundu just kõige keerukam.

Tean, et Eestis on võimalik puuetega inimestel tehnilisi abivahendeid soetada soodustingimusel, mistõttu lootsin, et Eesti kohta leiab ka täpsemat infot. Mobiiltelfonidele suunatud punktkirjakuvar, millel on 8-punktiline klaviatuur, juhtimisnupud ning mida võimalik ühildada USB ja bluetooth-i abil, täishind on 1400 eurot ja soodushind 140 eurot.

Arvutite juures kasutamiseks mõeldud punktkirja kuvarid on suuremad ja seega ka kallimad. Kõige kallima toote täishind oli ühel saidil 7740 eurot, ning soodushinnaga 6480 eurot. Jah, odavamaks lahenduseks pimedatele on kindlasti kõikvõimalikud kõne süntesaatorid. Aga puntkirjamonitor on hädavajalik neile, kes on pimedad ja kurdid, mistõttu lootsin, et tuleviku lahendused oleksid kättesaadavamad.

Punktkirjakuvariga tutvudes jõudsin välja ka tooteni, mis võib nimetada punktkirja tahvelarvutiks. Kuigi kontseptsiooniliselt ei ole Braille e-lugerid midagi uut, sest nendest on pikalt räägitud, siis tundub, et kõige lähemale millegi reaalsele tootmisele on jõudnud BLITAB. 

Ühes intervjuus leidsin infot, et plaanitakse toodet müüma hakata selle aasta suvel ja seda hinnaga 500 dollarit. Võrreldes erinevate punktkirjamonitoride hinnaga tundub see palju kättesaadavam ning lisaks on võimalik lugeda enam kui vaid üks rida haaval. Kuigi tehnoloogiast selle taga ei soovita väga veel rääkida, siis hinnatakse, et sellised seadmed võivad suurendada pimedate hulka, kes kasutavad Braille kirja.

11. nädal

Selle nädala ülesandeks oli tuua välja üks positiivne ja üks negatiivne näide kasutatavusest veebis. Otsustasin hindamisel kasutada Jakob Nielseni kasutatavuse komponente (õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead, rahulolu).

Esimeseks näiteks otsustasin valida Maksu- ja Tolliameti kodulehekülje. Minu jaoks oli algselt harjumatu otsida infot, mille asukoht varasemalt (vana kujundus) nii täpselt teada oli ja isiklikult ei ole sellega ära harjunudki. Esiteks ei tundu kõige mugavam, et otsing on lehekülgede lõpus. Eelistaksin isiklikult kui vastavasisuline ikoon või lahter oleks veebileheküljel asetatud päisesse. Võib-olla kasutaksin siis üldse asutuse otsingut Google otsingu asemel. Seega struktuuri abil infot enam Maksu- ja Tolliameti koduleheküljelt ei otsi. 

Tuska tekitas algselt ka see, et mitmed lingid läksid katki. Ka need mis olid näiteks teistelt riigiasutuste lehekülgedelt viidatud. 

Samas uue koduleheküljega lisandus mugavust info lugemisel erinevates seadmetes ja ka arvutist muutus info lugemine silmadele visuaalselt ilusamakas ja mugavamaks. 

Lisaks meeldib mulle väga, et Maksu- ja Tolliamet on suurendanud veebilehekülje funktsionaalsust nii avaldatava info kui ka taotluste esitamise näol.

Negatiivsed näited kasutatavusega on seotud valdavalt ajakohastamata süsteemidega ja kus arendusse ei ole võimalik nii palju raha paigutada. Eriti panevad mind kulmu tõstma kõikvõimalikud riiklike asutuste iganenud e-keskkonnad. Koduleheküljed võivad veel olla viisakad, kuid sisselogides võib pilt olla teine. Seda ka näiteks eelpoolt toodud Maksu- ja Tolliameti koduleheküljega, mis on disainilt väga iganenud. Näiteks on päises suurelt märgitud Eurokalkulaator. Eurole üleminekust on möödas kuus aastat, äkki ei peaks see olema nii domineeriv.

Üldiselt ei meeldi mulle, et info on killustatud kõikvõimalike ametite, ministeeriumide kodulehtede vahel. Esiteks jääb tihti mulje, et mingi spetsiifilisem info on ühes kohas poolik ja seda vaja täpsemalt teisest kohast edasi lugeda. Samas on kõik veebileheküljed erineva ülesehitusega ja disainiga. Erinevate veebilehekülgede meeldejäävus millega nii tihedal kokku ei puutu on seetõttu väiksem ja sisuliselt on neid vaja pea iga kord uuesti õppida. 

Lisaks on igal ametil oma keskkond, kus toimetada. Need näevad ja on ka kasutajasõbralikkuse poolest vähemalt tunduvalt mugavamad kui näiteks www.eesti.ee, aga äkki peaks tulevik olema suunatud integreerituma e-riigi poole. 

Kõige lihtsamaks näiteks, mida annaks struktuursemalt hallata oleks kasutajaõiguste haldamine, jagamise. Kui tegemist on ettevõtte juhatuse liikmega, siis on võimalik kõikide ametite e-keskkondadesse mugavalt sisse logida. Küll aga ei ole mugav õiguste edasi delegeerimine, et kellelgi teisel oleks näiteks võimalik ettevõtte eest andmeid esitada. Osade ametiasutuste ja teenuste kasutamise õigusi on võimalik mugavalt teha www.eesti.ee portaali kaudu (näiteks Haigekassa, Sotsiaakindlustusamet osaliselt). Samas on hunnik ametiasutusi (näiteks Maksu- ja Tolliamet, Statistikaamet, Töötukassa), mille õiguste haldamine käib ainult läbi vastava e-keskkonna. See tähendab kõikidele nendele lehekülgedele eraldi sisse logimist ning sisuliselt on vaja dubleerida infot isikukoodi ja kuupäevade sisestamise näol. Õiguste lõpetamisel on vaja jällegi kõikidesse keskkondadesse sisse logida ja teha volituste lõpetamine. Seeläbi kannatab tõhusus ja suureneb vigade arv kui ühte keskkonda unustatakse sisse logida. Mitmete keskkondade kasutamise läbi kahaneb ka rahulolu.

10. nädal

Freemiumi näidetena tuli mulle meelde sellised tuntud tooted nagu Dropbox, Google Drive, Skype, SoundCloud, Spotify. Täpsemalt keskendungi Spotify näitele.

Spotify esimene rakendus avati 2008. aastal. Oma edu aluseks hinnatakse Spotify-s agiilset arenduskultuuri. Kui algselt toimetati scrum mudeli alusel, siis ettevõtte kasvades kui toimus ka meeskondade arvu suurenemine, siis mitmed scrumi põhitõed muutusid koormavateks, mistõttu need muudeti valikulisteks. Otsustati, et agiilne on tähtsam kui scrum ja printsiibid on olulisemad kui tavad, mistõttu Scrum Master nimetati ümber Agile Coach-iks (servant>master). Nende muudatuste alusel loodi Autonomous Squad'id. Tegemist funktsionaalse meeskonnaga vähem kui kaheksa inimest ja terve meeskond vastutav konkreetse lõigu eest ja neil on ka oma meeskonna missioon, mis kooskõlas ettevõtte, toodete ja teiste meeskondade omaga. Autonoomsus meekonnas tähendab seda, et meeskond otsustab mida ja kuidas luua, piiranguteks vaid missioon ja lühiajalised eesmärgid. Autonoomsust hinnatakse töötaja motivatsiooni aluseks ja see võimaldab kiiremat tööd. Meeskondade sihiks on sõnastatud: "Loosely coupled, Tightly aligned squads".

Spotify puhul on võimalik kasutada tasuta teenust, muusika kuulamise näol, aga vahele tuleb kuulata ka reklaame. Mobiilsete seadmete puhul on piiranguid ka lugude valimisele. Tasulise versiooni puhul on võimalik teenust kasutada reklaamivabalt, parema kvaliteediga ning lisaks on võimalik mobiilses seadmes muusikat kuulata interneti ühenduseta. Spotify tasub artistile või plaadifirmale vastavalt sellele kui palju on laulu antud keskkonnas kuulatud. 

Ühe laulu kuulamise eest makstav tasu on ühe allika andmetel 0.00429£. Paljud on hinnanud seda tasu liiga väikeseks, mistõttu on mitmed artistid protesteerinud tasutada muusikajagamise vastu eemaldades oma uued albumid Spotify-st. Spotify on kompromissina pakkunud uute albumite kuulamise võimalust ainult maksvatele klientidele, mistõttu on tasuta ja maksvatel kasutajatel erinev muusika valiku võimalus. 

2010. aastal oli Spotify kahjum 28.5 miljonit eurot, 2015. aastaks suurenes see 173 miljonile eurole. Jah, müügitulu kasvas sellel perioodil 73.9 miljonilt eurolt 1.9 miljardile, sest fookuses oli aktiivne laienemine mitte kasum, aga nõnda pikaajaline kahjumi suurenemine näitab, et Spotify ärimudel võib vajada muutmist. Üks juhatuse liige rääkis, et Spotify võib kasumisse jõuda juba 2017. aastal. Sellised sõnavõtud, suurendavad investorite ootusi kasumi teenimisele, mistõttu järgnevad aastad on olulised Spotify ärimudeli toimimisele. Minu hinnangul Spotify ärimudel, ei ole nõnda väikse teenuste diferentseerimise juures maksvate ja tasuta kasutajate vahel, pikaajaliselt jätkusuutlik. Seda näitab ka kiire pilk statistikale. Tasuta kasutajaid on 2 korda enam kui maksvaid kliente. Võimalik, et on vaja maksvatele klientidele pakkuda suuremaid hüvesid, et suurendada maksvate klientide osakaalu, see võimaldab suurendada ka artistidele makstavaid tasusid.

9. nädal

Selle nädala ülesandeks oli tutvuda tekstiga "Kuidas saada häkkeriks", mille oli kirjutanud Eric Raymond. Selles tutvustatakse võhikule kes on häkker, mis on olulised eeldused, et saada häkkeriks ja millal üldse inimene võiks ennast lõpuks häkkeriks pidada. Tutvustati lühidalt ka häkkeri ja kräkkeri vahet, et laiendada inimeste teadmisi nende eristamiseks.

Tekst tundus minusugusele võhikule lihtsasti hoomatav ja ka loogiline. Nõustusin nii sellega, et oluline on kellegi teise tunnustus inimese tegevusele kui ka põhioskustega, mis häkkerile vajalikud. Samas oli tekst suhteliselt idealistlik ja võib jätta küsimuse, kas kõik häkkerid on ikka nii ideaalsed. Kuna mul oli olemas võrdlusbaasi, millega seda teksti natuke võrrelda, siis see andis sellele küsimusele positiivse varju.

  

Seda teksti lugedes tuli meelde üks dokumentaalfilm, mida Netflixist vaatasin (The Internet's Own Boy: The Story of Aaron Swartz). Film keskendus Aaron Schwarzile, kes vaatamata oma lühikesele eluteele suutis pakkuda lahendusi mitmetele probleemidele, mida tema pidas oluliseks. Wikipedias kasutatkse tema tutvustamisel sõnu computer programmer, entrepreneur, writer, political organizer and Internet hacktivist. Kujutluspilt, mida Raymond oma tekstiga häkkerist lõi, oli väga sarnane Aaroni loole, mistõttu saab öelda, et Aaron oli häkker seda kõige tavalisemas mõistes (probleemide nägemine, mõtlemise, toimetamise vabaduse olulisus, raha kui tasu väheolulisus). Algselt seda dokumentaali vaadates jäi pigem mulje, et Aaron oli väga unikaalne, et selliseid inimesi väga palju ei ole. 

Küll aga oli Aaroni lõpp traagiline, mis näitab kui keeruline võib olla oleviku raamistikus inimeste tegevustele hinnangu andmine, kui eesmärk on võidelda ühiskonna hetke ühiskonna toimimisviiside vastu, sest neid on tegelikult võimalik muuta veel paremaks. Nagu iga muudatusega on neid, kes sellest kaotaksid ja nemad kindlasti soovivad võimalikke muudatusi pidurdada.

8. nädal

Pean tunnistama, et nii palju kui ma IT-juhte tean Eestist või maailmast, siis konkreetselt nende juhtimise viisidega ei ole ma just väga kursis ning tulenevalt vähestest teadmistest selles valdkonnas on minu jaoks IT-juht pigem tehnoloogia ettevõtte tegevjuht. Mõne üksiku artikli lugemine inimese juhtimispõhimõtete kohta, ei pruugi anda piisavat ülevaadet. Lisaks sellele võib tegevjuhtide juhtimisstiil olla mõjutatud ka ettevõtte arengufaasist. 

Mõeldes minu jaoks kõige koloriitsema IT juhi peale tuli mul meelde Steve Jobs. Jah, ühtepidi oli ta arengumootor, kes soovis mitte ainult ajaga kaasas käia vaid olla isegi sellest sammukese ees ning seeläbi ootas ka palju oma alluvatelt. Oma meeskonna komplekteerimisel tegi ta õigeid valikuid - mitmed Apple tippjuhid on olnud ettevõttes väga pikka aega ning oma meeskonnast leidis ta ka endale mantlipärija. Vastukaaluks on teda kirjeldatud kui väga diktaatorlikku ülemust, kes ei soovinudki saavutada konsensust või seda, et kõik teised mõistaksid tema visiooni või plaani. Lisaks kirjeldati tema juhtimist märksõnadega eesmärk pühitseb abinõu.

Tema puhul selline juhtimisviis toimis, sest ta saavutas edu. Apple kasvas väärtuslikuimaks ettevõtteks ja aktsionärid olid rahul. Samas on sellise juhtimisviisiga oht, et esimese suurema ebaõnnestumise tagajärjel võib see kaasa tuua usalduväärsuse kaotuse ja seda ei pruugita andestada. Ka Jobs ju vallandati Applest 1985. aastal.

Teise inimesena valiksin inimese, kes vastandiks Jobsile, keda saaks kirjeldada rohkem sõnadega meeskonna mängija. Mõtlesin, et otsin vastavat vastet Googlest. Ettevõte, mis on mitmeid aastaid valitud ihaldusväärseimaks tööandjaks. Larry Page on hetkel Google emaettevõtte Alphabet tegevjuht. Teda on kirjeldatud: "Larry will be known as a person who is relentless in driving his company to take advantage of the unprecedented opportunities that come from the explosion of tech".

Sarnaselt Jobsiga võib tuua arendumootori märksõna. Küll aga teekond innovatsiooni saavutamiseks on erinev. Larry soovis olla värbamiste juures nii palju kui võimalik ja tänu sellele võib öelda, et tema roll on meeskonna juhtimine ehk tegemist treeneri/juhendaja rolliga.

Need näited näitavad väga selgelt, et ei ole olemas ühte ainuõiget viisi juhtimiseks.

7. nädal

IT proffidel on kindlasti tööturul uksed valla nii Eestis kui välismaal ja huvitavaid tööpakkumisi võib tulla ka ootamatult ilma neid konkreetselt otsimata. Eelnevalt on vaja aga kellelegi ja kuidagi silma paista.

Paber ülikoolist ei ole kindlasti kohustuslik eeldus selleks, et keegi oleks oma valdkonnas tippspetsialist. Määravaks saab siiski huvi valdkonna vastu ja kui palju ollakse valmis uute teadmiste kogumiseks ja ka nende rakendamiseks vaeva nägema. Siiski paljudel juhtudel võib paber olla vajalik, aga kui juba teadmised ja kogemused on olemas, siis ka paberi „omandamine“ läheb lihtsamalt. Pigem arvan, et ilma inglise keelt oskamata ei ole võimalik IT proffiks saada.

Arvan, et oluline omadus proffil on kindlasti hea kommunikatsioonisoskus ja enda väljendamine. Väga oluline on, et koostöö inimestega, kellega ühise projekti nimel või igapäevaste ülesanne täitmisel vaeva nähakse, sujuks, teine asi on ka koostöö äri poolega. On kuulda olnud küll neid jutte, kus IT ja äri ei oska omavahel suhelda, et IT ei tea kuidas äri käib ja äri ei tea kuidas IT töötab. Eeldan, et IT proff peaks olema suuteline seda kitsaskohta ennetama. See eeldab mõistmist, mis teadmistega on inimesed teisel pool lauda ja ka selle arvestamist (oleneb küll ka sellest, kes ka teisel pool lauda inimesed seda arvestavad). Järjest olulisem on ka valmisolek töötada rahvusvahelises osakonnas aga ka rahvusvahelistes projektides.

Oluline on hoida kätt pulsil oma valdkonnas toimuvaga, olla töökas ning hea distsipliiniga. Üldiselt positiivsed kogemused mingite projektide ja tööde teostamisel avavad mingi hetk ikka järgmisi uksi. Samas sarnaseid asju võib öelda mitte ainult IT-s töötavate inimeste kohta vaid ka kõikide teiste valdkondade kohta.

6. nädal

Selle nädala teemaks oli intellektuaalsed õigused ja täpsemalt oli vaja tutvuda Rick Falkvinge ja Christian Engströmi teosest The Case for Copyright Reform teise peatükiga. Nende arvates seadused ja reeglid, mis sätestavad intellektuaalõigusi vajavad kohest reformi. See põhineb tõdemusele, et inimeste õigus privaatsusele peaks olema olulisem kui mistahes ettevõtte õigus teenida kasumit.

Reformi korraldamiseks kajastati teoses ideid, hõlmamaks erinevaid aspekte intellektuaalõigustest. Nõustun mõttega, et 70 aastat alates autori surmast on autoriõiguste kehtivuse kohta liiga pikk periood. Sisuliselt võib see tähendada autoriõigust vähemalt 70 aastat aga väga lihtsalt ka üle 100 aasta. Teosega tegemisega seotud kulud peaksid end märgatavamalt kiiremini ära tasuma. Võrdluseks patentide pikkus on enamasti 20 aastat aga on ka lühema perioodiga patente. Just patentidega võrreldes tundub intellektuaalsete õiguste kehtivusaeg ebamääraselt pikk. Samas, kas need perioodid, mida nemad oma teoses mainisid (kaitse kuni 20 aastat, mis eeldab viit aastat pärast teose loomist andmete registrisse kandmist) on kõige paremad/õigemad, ei oska ma hinnata.

Autoriõiguste omaniku tuvastamisega seotud probleemidest ei ole ma varasemalt lugenud, aga arvan, et registri loomine oleks mõistlik. Esiteks võimaldaks see eristada juhtumid, kus autoriõigusega kaasnevast teose kasutamise tasust on loobutud või juhtumeid, kus seda tasu soovitakse siiski saada. Teiseks võimaldab see kiirelt ja mugavalt tuvastada õiguse omaniku, aidates kokku hoida tuhandeid tunde inimeste tööaega vajaliku info kätte saamiseks, aga ka hilisemaid probleeme seoses autoriõigustega kaetud teoste kasutamisest.

Täpsustust vajaks minu hinnangul ka piir mittekommertsliku ja kommertsliku teose kasutamise vahel. Teoses on jäetud see sellisesse olukorda nagu hetkelgi, et kohtutel on võimalik otsustada. Kuigi näitena oli toodud remixid Youtubes või ka paroodiate tegemine, siis tegelikult on võimalik ka tavaliste videotega lõpuks teenida raha, kui videod saab piiravalt populaarseks.

Kiiresti muutuvas maailmas jäävad seadused ja reeglid paratamatult innovatsioonile jalgu seda pidurdades, kuid probleemide tekkimisel on oluline nendega tegeleda. Vaevalt, et me sooviksime tegelikult teada kui palju inimesi Eestis või Euroopas oleks võimalik tegelikult hetkel kehtivate seaduste alusel kriminaalkorras karistada.

5. nädal

Selle nädala teema oli võrgusuhtlus ja üks osa sellest Virginia Shea kümme käsku võrgusuhtlemise kohta. Need olid universaalsed mõtted, mida saab kasutada ka igapäeva elu kohta ja võikski ju loota, et kõik inimesed selliste mõtete järgi oma elus juhinduksid. 

Otsustasin keskenduda täpsemalt seitsmendale käsule "Aita piirata sõimusõdu".

Esimene näide, mis mul sellega seoses meelde tuli oli välismaalaste kampaania Tartu söögikoha Pierre vastu, kus jagati negatiivseid hinnanguid. Vastukaaluks sajad eestlased jagasid oma kogemust. Lugesin selle kohta algselt uudist ja imestuse tõttu tutvusin olukorraga aga ka osalistega täpsemalt otse allikast ehk Facebookist. 

Vale söögi saamine, halb teenindus on minu hinnangul suhteliselt tavalised olukorrad, millega mitmed meist on ühel või teisel moel kokku puutunud. Aga antud juhul sai teema alguse just ühele inimesele vale toidu pakkumisest. Mõõtmed, mis see intsident tekitas oli sadu kordi suurem. Negatiivse kogemuse jagamises ei ole midagi taunitavat vaid see on pigem tervitatav. Küll aga ei tohiks üks arvamus, põhinedes ühel kogemusel, muutuda domineerivaks. Antud olukorras see negatiivsus saavutas mõõtmed (nii inimesed, kes seda jagasid kui ka sisuliselt), mis ei olnud minu hinnangul kuidagi seletatav. 

Seevastu olin ma positiivselt üllatunud, kui nägin kuidas nii paljud inimesed otsustasid vastukaaluks jagada oma positiivset kogemust nimetatud söögikohaga. Arvata võib, et need inimesed, kes olid omandanud nimetatud söögikoha kohta seetõttu negatiivse arvamus, jäid oma seisukohtadele kindlaks. Aga inimestel, kes ei ole veel selle söögikohaga kokku puutunud, on võimalik kujundada oma isiklik arvamus, sest üks negatiivne insitsident ei ole enam domineeriv. 

Samas tundub hirmutav mõte, kuidas üks nii marginaalse tähtsusega sündmus suudab tekitada nii suuri emotsioone ja panna sadu inimesi ühte või teistmoodi käituma. Mitmete ühiskondlikult olulisemata ja kriitilisemata vestluste juures ei ole ma seda näinud.

4. nädal

Selle nädala ülesandeks oli tutvuda Pekka Himmaneni 2004. aasta raportiga, mis esitati Soome Parlamendile. Tegemist on enam kui kümme aastat vana tööga, kuid see on siiani päevakajane ja kirjeldab mitmeid kitsaskohti, mida võimalik Eestisse üle kanda. See tutvustab riigi väljakutseid muutuvas infoühiskonnas. Seda lugedes tekkisid mul mitmed seosed Eesti majanduse ja poliitikaga aga diskussioonidega, mida olen oma sõpradega pidanud ning isiklikult pooldan selles töös kirjeldatud mõtteid. 

Ettevõtetel on oluline roll innovatsiooni soodustamisel, võimaldades töökeskkonda aga ka töötingimusi, milles töötajatel on võimalik innovatsiooni luua. Aga märksa olulisem ja suurem roll selles on riigil.

Esiteks toimub konkurents parimate peade nime. On oluline, et ettevõtlikud ja tegusad noored näeksid oma tulevikku endiselt koduriigis, aga samas oleks töö- ja elukeskkond piisavalt hea, et meelitada juurde spetsialiste teistest riikidest, kelle teadmised ja kogemused oleksid olulise lisandväärtusega. Ning määrav ja otsustav roll selles on just poliitikal. 

Oluliseks eelduseks on nagunii see, et inimõigused, vabadused on tagatud. Raporti tutvustab nende põhimõtete jagamiseks ideed heaoluühiskond 2.0. See on edasiarendus kõikidele teadatuntud põhjamaade heaoluühiskonna mudelist, kus toimib suur ühiskonna rikkuse ümberjagamine. Uue idee järgi soovitatakse keskenduda võrdsete eelduste loomisele, et inimestel oleks võimalik luua endale hea elu, kaitstes ebaõnne eest, aga samas tagades, et inimene peab vaeva nägema, et saavutada hea elu. Ja seejuures ei tuleks just seda saavutust pidurdada.

Samas tuleb mõista, et kõik mida riik pakub vajab ressursse ja need ressursid on vaja kelleltki ära võtma. Lühiajaliselt võib ju rääkida ka laenamisest, aga üldiselt võiks järgida põhimõtet, et praegune põlvkond ei peaks elama tuleviku põlvkondade arvelt (http://www.barrons.com/articles/here-come-100-year-u-s-treasury-bonds-1480749334). Lisaks tuleb arvestada, et ümberjaotamise käigus efektiivsus väheneb. Selle juurde kuulub oluline põhimõte, mida nimetatud töös tutvustati, aga mida tihti kiputakse ära unustama on see, et maksustamine ei tohiks piirata töökohtade loomist ja töö tegemist. 

Just sellist maailmavaadet ja ühiskonda sooviksin ka mina Eestile. Paraku mitmed küsimused võivad nõuda näiliselt inimestele kahjulikke otsuseid ehk poliitikute populaarsusele ebapopulaarseid valikuid, aga see tuleneb vaid muutuste hindamisest lühiajalisest vaatest. Suurema pildi tutvustamine inimestele võib olla selleks väga vajalik.

3. nädal

Selle nädala postituses soovisin keskenduda Wikipediale, eestipäraselt Vikipeedia. Enda haridustee algusaastatest mäletan kuidas koolitükkide tegemisel kogunesid lauanurka entsüklopeediad või kuidas perekondlikel üritustel oli mõni tuline diskussioon võimalik lõpetada vaid õige ENE või EE köite abil. Viimased kokkupuuted minul endal entsüklopeedia köidetega jäävad mitmete aastate taha ja pigem oli see seotud herbaariumiga. Need raamatud olid selleks piisavalt rasked. Ka perekondlikel istumistel oodatakse nüüd, et nooremad ruttu-ruttu otsiksid netist õige vastuse üles, ei siruta keegi enam kätt raamaturiiuli poole.

Wikipedia on suurepärane näide selle kohta kuidas tasuta (küsitakse küll toetusi ja seda kohati suureneva kriitika saatel) on võimalik pakkuda teenust, mis on küllaltki kvaliteetne ja kõigile vabalt kättesaadav. Iga inimene saab olla info looja.

Vastavalt ühele analüüsile on tegemist maailma populaarsuselt kuuenda veebileheküljega. Sellest analüüsist on näha ka saidi tugevat seost info otsimisega - enam kui 37% liiklusest leheküljele tuleneb erinevatest otsingumootoritest. 

Aastate jooksul on proovitud luua ka mitmeid alternatiive Wikipediale, nii tasuta kui tasulisi, aga seni edutult. Üks neist proovijatest oli näiteks ka Google - Knol. Just tulenevalt tugevast seostest otsingumootoritega ja reklaamitulu teenimisvõimaluse kasutamist peljati, et Knol võib olla üks neist konkurentidest, mis võib alles jääda. Aga nagu teada, siis läks teisiti.
Arvan, et Wikipedia edu seisnebki selles, et on jäädud oma ainukese tegevuse juurde - info jagamine - ja seetõttu on tuhanded inimesed üle maailma nõus sellesse panustama oma aega ja teadmisi vabatahtlikult. Sisu loomiseks Wikipediasse on loodud ka mitmesuguseid auhinnalisi võistlusi - nii rahvusvahelised kui ka riiklikud - kuid valdavalt see on suhteliselt väike osa. Võiks ju korra Wikipedias ette kujutada samasugust reklaamide kuvamist või sisuturundust nagu sotsiaalmeedias või uudisteportaalides, aga kahtlustan, et see vähendaks kõvasti saidi usaldusväärsust. Vaadates enim vaadatud artiklite eelmise aasta statistikat, on näha, et kõige enam oleks sellest võita meelelahutus äris. 

Nagu iga infoallikaga, tuleb osata ka Wikipediasse suhtuda kriitiliselt. Mitmed põhjused, miks Wikipedia on kujunenud nii populaarseks, on ka suurimad probleemide allikad. Just probleeme kvaliteedis (ebatäpsus, ebaühtlane kvaliteet, neutraalsuse puudumine jne) hinnatakse suurimateks probleemideks. Aga nagu ma mäletan, siis ka paberentsüklopeedia vahel oli mõnikord lisa paber, kus olid parandused ehk sellise info kogusega on paratamatu, et esineb ka eksimusi. Tuleb osata lisaks Wikipedia artikli lugemisele otsida ning avada ka allikaid, millele viidatakse ja tutvuda ka nende sisuga.

2. nädal

Posti teel saadetud kirjad on meid saatnud mitmeid sajandeid ja neid saadetakse ka veel siiani. Valdavalt liiguvad posti teel ametlikud kirjad ettevõtete, asutuste poolt ja inimesed saadavad omavahel pigem postkaarte. Aga siiski niikaua kui majade juures on postkastid on võib siiski oodata, et nendesse ka midagi peale reklaami satub: teade, et postkontorisse paki järgi minna või postkaart sõbralt, kes kolm kuud tagasi reisil käis. Mul on siiski hajumuseks ka postkasti kiigata kuigi seal võib olla kuid tühjus enne kui midagi sealt leian. Suhtlus on niisiis liikunud valdavalt teistesse kanalitesse ja olulisemana tooksin välja just emailid.
Emailid on olnud kasutuses meile tuttavas vormis alates 70-ndatest, kuigi teadete saatmine arvutite vahel toimis ka juba 60-ndatel aastatel. Vaatamata sellele, et e-kirjade teel liigub palju rämpsmeili (üle 60%), reklaami kui ka jagatakse viiruseid, on tegemist siiani väga suurt kasutust saava internetiteenusega just tänu oma universaalsusele. Eks kasutavust aitavad hoida ka paremad filtrid, mis aitavad eristada rämpsposti ja ka reklaame.
Emailide peamiseks probleemiks võib pidada manuste lisamise limiiti: Gmailil on see 25 Mb, Outlook/Hotmail 10 Mb. Ja arvesse ei võeta mitte faili enda suurust, vaid kodeeritud faili, mis võib lisada umbes 37% faili suurusele. Seda vaatamata asjaolule, et manuste saatmist reguleeriv protokoll pärineb 1996. aastast. Google on proovinud emaili "kaasajastaga" liites sotsiaalmeedia ja kiirsõnumid, kuid seda mitte väga edukalt.

Mulle tuli meelde, et kunagi kasutasin sellist võimalust nagu teletekst. Seda nii uudistega tutvumiseks aga ka telekava vaatamiseks. See tehnoloogia on pärit 1970. aastatest, Eestis katsetati teleteksti tunduvalt hiljem 1988. aastal. Googeldades asja leidub infot, et ETV külmutas teleteksti algselt 2000. aastal ja 2002. aastal see taastati. ETV lõpetas teleteksti edastamise 2010. aasta 1. juulist. Nende toona tehtud küsitlikust tulenes, et vaid 6% televaatajaist vaatas kord nädalas teleteksti ja neist inimestest kasutas teleteksti kella ja/või kuupäeva vaatamiseks 17%, saatekava vaatamiseks 44%, uudiste lugemiseks 63% ja muul põhjusel 10%. Arvan, et maailmas võib leiduda veel kanaleid, millele teleteksti kaudu edastatakse sisu, kuid see on siiski jäänud ajale jalgu just tänu interneti laialdasele levikule.

1. nädal

Google Glass on Google toode, mis sai palju meedia tähelepanu ja kõlapinda, aga siiski otsustati see tootmisest maha võtta 2015. aasta alguses.

Kuna tegemist oli esimese väljalaskega, siis sellele oli väga vähe funktsionaalsust ja suhteliselt kõrge hind. Google eeldas, et teised teenuse pakkujad hakkavad tootele sisu pakkuma. Loodud sisu oli aga valdavalt nutitelefoni funktsionaalsuse dubleerimine – meeldetuletused, teated. Kuigi reaalsete sisu väga palju ei loodud, siis see toode võimaldas erinevate toodete ja teenuste pakkujatel visualiseerida võimalikke tuleviku arenguid ja arendusi. Lisaks sellele oli tootel olulised puudused – küsimus kõrvaliste inimeste privaatsuse kohta, turvalisuse küsimus, puudus hääletuvastus aga toode ei olnud ka disainilt atraktiivne. Sain seda toodet ka korra pähe proovida, aga nähes kui vähe funktsionaalsust sellel oli ja et selle kasutamine ei olnud mugav, ei tekitanud see suuremat huvi.

Samas Google prillid ei olnud esimene prillitehnoloogia. 2004. aastast leiduvad prillid, mis näitasid kaasaskantava DVD-mängija pilti – Eyetop Wearable DVD player. Prillid pidid suutma inimete jaoks stimuleerida 14-tollilist ekraani ja seda nelja tunnise tööajaga, kvaliteediks 320x240 px. Ei kõla just parima filmielamusena.

Ebaedukate toodete nimekirja peab lisama ka mõne Microsofti toote. Paraku on nimekiri Microsofti puhul piisavalt pikk ja seega keeruline valida ainult ühte toodet – Windows Phone, Internet Explorer, Zune, Vista. Nende tootmine/arendamine on lõpetatud enamasti suure kahjumiga, mis nii mõnegi teise ettevõtte puhul oleks saatuslikuks osutunud. Windows Phone, Zune (natuke ka tahvelarvutitega) puhul jõuti turule liiga hilja ja konkurentidega võrreldes ei suudetud midagi määravalt uut pakkumata. 2017. aasta jaanuari seisuga on Windows Phone'i turuosa nutitelefonide operatsioonisüsteemidest 1,48%. Vista toodi turule suurte puudustega ja seetõttu ei saanud see kasutajate seas just ülemäära populaarseks. Seetõttu asendati Vista juba kaks aastat pärast turule toomist Windows 7-ga.