Selle nädala teema oli võrgusuhtlus ja üks osa sellest Virginia Shea kümme käsku võrgusuhtlemise kohta. Need olid universaalsed mõtted, mida saab kasutada ka igapäeva elu kohta ja võikski ju loota, et kõik inimesed selliste mõtete järgi oma elus juhinduksid.
Otsustasin keskenduda täpsemalt seitsmendale käsule "Aita piirata sõimusõdu".
Esimene näide, mis mul sellega seoses meelde tuli oli välismaalaste kampaania Tartu söögikoha Pierre vastu, kus jagati negatiivseid hinnanguid. Vastukaaluks sajad eestlased jagasid oma kogemust. Lugesin selle kohta algselt uudist ja imestuse tõttu tutvusin olukorraga aga ka osalistega täpsemalt otse allikast ehk Facebookist.
Vale söögi saamine, halb teenindus on minu hinnangul suhteliselt tavalised olukorrad, millega mitmed meist on ühel või teisel moel kokku puutunud. Aga antud juhul sai teema alguse just ühele inimesele vale toidu pakkumisest. Mõõtmed, mis see intsident tekitas oli sadu kordi suurem. Negatiivse kogemuse jagamises ei ole midagi taunitavat vaid see on pigem tervitatav. Küll aga ei tohiks üks arvamus, põhinedes ühel kogemusel, muutuda domineerivaks. Antud olukorras see negatiivsus saavutas mõõtmed (nii inimesed, kes seda jagasid kui ka sisuliselt), mis ei olnud minu hinnangul kuidagi seletatav.
Seevastu olin ma positiivselt üllatunud, kui nägin kuidas nii paljud inimesed otsustasid vastukaaluks jagada oma positiivset kogemust nimetatud söögikohaga. Arvata võib, et need inimesed, kes olid omandanud nimetatud söögikoha kohta seetõttu negatiivse arvamus, jäid oma seisukohtadele kindlaks. Aga inimestel, kes ei ole veel selle söögikohaga kokku puutunud, on võimalik kujundada oma isiklik arvamus, sest üks negatiivne insitsident ei ole enam domineeriv.
Samas tundub hirmutav mõte, kuidas üks nii marginaalse tähtsusega sündmus suudab tekitada nii suuri emotsioone ja panna sadu inimesi ühte või teistmoodi käituma. Mitmete ühiskondlikult olulisemata ja kriitilisemata vestluste juures ei ole ma seda näinud.
No comments:
Post a Comment